skip to content

Euroopa Parlamendi Büroo Eestis veebilehe küpsisereeglistik.

Kasutame veebiküpsiseid teie kasutajakogemuse parendamiseks. Neid ei kasutata isikuandmete kogumiseks, vaid Google Analytics`i vahendusel statistilisel eesmärgil. Te võite veebiküpsiste seadeid igal hetkel muuta.

jätkama
 
 
EP trükised
EP trükised
 

Mis on CAP/ ÜPP?

Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP), inglise keeles common agricultural policy ehk CAP haarab kogu ELi põllumajandussätete süsteemi.

Ühine põllumajanduspoliitika koosneb eeskirjadest ja mehhanismidest, millega reguleeritakse ELis põllumajandustoodete tootmist, müüki ja töötlemist. Põllumajanduspoliitika on olnud üks ELi võtmeküsimustest alates Euroopa Majandusühenduse loomisest 1958. aastal.

ELi põllumajanduspoliitika põhiprintsiibid võib kokku võtta järgmiselt:

• ühine turg, mis tähendab, et põllumajandustoodete kaubavahetus ELi riikide vahel peab olema vaba ja tõketeta;
• ühenduse eelistus, mille kohaselt ELis toodetud põllumajandustooteid eelistatakse kolmandatest riikidest imporditud toodetele ning mille kohaselt ELi põllumajandustooteid tuleb kaitsta maailmaturu hinnakõikumiste eest ja kolmandatest riikidest madalate hindadega imporditud toodete eest;
• finantssolidaarsus, mis tähendab, et kõiki ühise põllumajanduspoliitika kulusid tuleb rahastada ELi eelarve kaudu.

Ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide täitmiseks tuleb luua põllumajandustoodete ühine turukorraldus, mis olenevalt toote liigist võib toimuda järgmistes vormides:

- ühised konkurentsieeskirjad;
- riikide turukorralduste kohustuslik koordineerimine;
- Euroopa turukorraldus.

Ühise põllumajanduspoliitika eesmärk

ÜPP alus on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklites 38-44. ÜPP eesmärgid on esitatud artikli 39 lõikes 1:

"1. Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid on:
a) tõsta põllumajanduse tootlikkust tehnilise progressi edendamise ning põllumajandusliku tootmise ratsionaalse arengu tagamise ja tootmistegurite, eelkõige tööjõu optimaalse kasutamise teel;
b) selle kaudu kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldav elatustase, eelkõige põllumajanduses töötavate inimeste isikutulu suurendamise teel;
c) stabiliseerida turud;
d) tagada varude kättesaadavus;
e) tagada mõistlikud tarbijahinnad."

Alates 1962. aastast kehtib paljude toodete puhul ühine turukorraldus. Kõigepealt kehtestati teraviljaturu ühine korraldus, seejärel sealiha, puu- ja aedvilja turukorraldus.
Turukorralduse põhiprintsiip seisneb selles, et põllumajandustoodete hinnad ELis tuleb poliitiliselt kindlaksmääratud hindade alusel hoida stabiilsel tasemel. Turukorralduse eesmärk on kõrvaldada kaubandustõkked põllumajandustoodetega kauplemisel ELi riikide vahel. Samas peab korraldus ühise tollitõkke abil kaitsma ELi riikide põllumajandustooteid ELi-väliste riikide toodete eest.

ELi põllumajanduspoliitikat rahastatakse Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) kaudu, mis moodustab olulise osa ELi eelarvest. EAGGF loodi 1962. aastal ning jagati 1964. aastal kaheks rahastuks:

1. Arendusrahastu on struktuurifond, mille eesmärk on edendada regionaalarengut ja vähendada ELi eri piirkondade vahelist ebavõrdsust. Arendusrahastust toetatakse põllumajanduse struktuurireforme ja maapiirkondade arengut (nt investeeringuid uutesse seadmetesse ja uude tehnoloogiasse).

2. Tagatisrahastu on kahest rahastust olulisim, sest just sellest rahastatakse turukorralduse kulusid. Tagatisrahastu toimimise aluseks on kõigepealt eksporditoetused, mille ülesanne on edendada põllumajandustoodete eksporti kolmandatesse riikidesse, ning sekkumine, mis tähendab, et toodangu ülejäägid ostetakse kokku või ladustatakse. Tagatisrahastu kulud on ELi eelarves kohustuslikud kulud.

Ehkki võib öelda, et ELi põllumajanduspoliitika on mitmel viisil aidanud ELis põllumajandustootmist ja -tootlikkust suurendada ning turge stabiliseerida, tagades varustatuse ning kaitstes ELi põllumajandustootjaid maailmaturu hinnakõikumiste eest, on sellel olnud ka soovimatuid kõrvalmõjusid. Mõnel perioodil on pakkumine ja nõudlus olnud tasakaalust väljas ning ELi põllumajandustootjad on tootnud rohkem kui turg jõuab tarbida, mille tulemuseks on olnud suured ülejäägid ning kõrged põllumajanduskulud. Seetõttu on ühist põllumajanduspoliitikat korduvalt reformitud; viimase reformi kavand võeti vastu 2003. aasta juunis.

Põllumajanduspoliitika reform on olnud pidev aruteluteema alates 1960. aastatest.

Ühise põllumajanduspoliitika ajalugu

EMÜ asutamislepingus sätestati ühise põllumajanduspoliitika üldised eesmärgid. ÜPP põhimõtted kehtestati Stresas, Itaalias 1958. aasta juulis toimunud konverentsil. 1960. aastal võtsid kuus toonast liikmesriiki vastu ühise põllumajanduspoliitika mehhanismid ning 1962. aastal võttis komisjon vastu esimesed ühise põllumajanduspoliitika määrused põllumajandustoodete siseturu loomiseks ning finantssolidaarsuse saavutamiseks Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) kaudu.

ELi põllumajanduspoliitika ja "juunireform"

Pärast raskeid läbirääkimisi võttis nõukogu ELi põllumajanduspoliitika reformi kvalifitseeritud häälteenamusega vastu (Portugal ei saanud lepingule alla kirjutada) 26. juunil 2003. Reformi eri osad jõustusid aastatel 2004 ja 2005.

Üks reformi keskseid osi on suurema osa otsetoetuste järkjärguline kaotamine nii, et toetusmaksed ei olene enam tootmise mahust. Reformi eesmärk on tagada, et Euroopa põllumajandustootjad toodaksid seda, mida turg vajab, ega teeks otsuseid saadaoleva toetuse järgi. Et vältida mõne põllumajanduskultuuri tootmise lõpetamist, võivad liikmesriigid jätta toetuse ja tootmise vahelise seose alles selgelt määratletud tingimustel ning selgelt piiritletud valdkondades. Toetused peavad olema seotud keskkonna, toiduohutuse, loomade tervise ja taimetervise ning loomade heaolu nõuetega ning nõudega, et kogu põllumajandusmaa tuleb hoida heas põllumajanduslikus ja (nõuetele vastavas) keskkonnaseisundis.

22/06/2010