skip to content

Euroopa Parlamendi Büroo Eestis veebilehe küpsisereeglistik.

Kasutame veebiküpsiseid teie kasutajakogemuse parendamiseks. Neid ei kasutata isikuandmete kogumiseks, vaid Google Analytics`i vahendusel statistilisel eesmärgil. Te võite veebiküpsiste seadeid igal hetkel muuta.

jätkama
 
 
LUX filmiauhind 2019, 3 finalisti
LUX filmiauhind 2019, 3 finalisti
 

2014 filmiauhinna võitja Ida

Paweł Pawlikowski
Poola, Taani

Kristina Liik
Kristina Liik

Režissööri selgitus

"Film räägib identiteedist, perekonnast, usust, süütundest, sotsialismist ja muusikast. Minu soov oli teha film ühest ajalooperioodist, ilma et see oleks ajaloofilm. Filmil on selge moraal, aga samas ei püüa see olla õpetlik. Minu lugu annab kõigile oma põhjused. Film on oma olemuselt pigem poeesia kui jutustus. Soovisin eemalduda poola kinokunstile omasest jutustavast stiilist. Pidi olema arusaadav, et loo jutustaja on kõrvaltvaataja, keda samuti mõjutavad tema isiklikud mälestused ja emotsioonid, tema noorusaja helid ja pildid."
Pawel Pawlikowski (allikas: Folioscope.com)                                            

Kuigi "Ida" käsitleb üht dramaatilist ja valusat aega Euroopa ajaloos, on see ennekõike film, mis kiirgab rahu ja jutustab vaatajale rahuliku ja poeetilise loo. Stsenaarium põhineb üheainsa tegelaskuju isiklikul lool, mida ümbritseb ajalugu: Euroopa ajalugu ja teine maailmasõda.

Ma tean, et Jumal on kõikjal

Filmi tegevus toimub 1962. aastal kommunistlikus Poolas. Anna kasvas üles kloostris ning ta ei tea peaaegu midagi oma päritolust ega ümbritsevast maailmast. Vahetult enne noviitsivande andmist palutakse tal võtta ühendust tädiga, kelle olemasolust tal seni aimugi ei olnud. Annapüüab saada oma tädi Wandaga lähedasemaks, ent too osutub tugeva iseloomuga üksikuks ja üleolevaks naiseks. Kunagi oli Wanda seotud kommunistliku valitsusega ja ta oli hinnatud kohtunik. Oma staatusest ilma jäänuna tegeleb ta nüüd väikeste asjadega ja naabruskonna vaidlustega.

Wanda otsustab minna Annaga paikadesse, mis eemaldavad saladuskatte noore neiu minevikult, mis on tugevalt seotud Poola, Euroopa ja teise maailmasõja ajalooga. Neist paigust esimene on kõige olulisem: koht, kus Anna perekond peitis end sõja ajal ja kus tema saatus tegi traagilise pöörde. Koos avastavad nad ühist minevikku ja oma perekonna saatust. Selgub, et Anna tegelik nimi ei ole Anna, vaid Ida, ja ta ei ole katoliiklane, vaid juut. Välja ilmuvad ka tema vanemate fotod.

Sul pole vist aimugi, millist mõju sa teistele avaldad?

Otsingud on karmid ja vaatajal tekib küsimus, kas ei oleks parem jätta minevik seljataha.

Side kahe naise vahel järjest tugevneb. Nad klammerduvad teineteise külge kui ainsad ellujääjad tragöödias, mis tabas nende perekonda 17 aastat tagasi. Nendevaheline side on väärtuslik ja vastuoluline. Kui Wanda räägib, väljendades oma emotsioone ja frustratsiooni, on Idal selliseid karme uudiseid raske vastu võtta. Noviitsile omaselt jälgib ta teraselt, reageerib ettevaatlikult ja kaalutletult. Kas Ida avaneb otsingute käigus? Nii näib see olevat, kui Ida võtab mitu korda seljast oma rüü. Väheste sõnadega oma dialoogis muusikuga ütleb ta tegelikult palju. Ida äratab muusikus huvi ja muusik soovib temast rohkem teada saada. Ida usaldab talle oma mõtted ja ütleb, et tal pole vähimatki aimu, millist mõju ta teistele avaldab. Muusik mõjutab ka teda ja kõigutab tema maailma.

Pawel Pawlikowski läheb tagasi oma juurte juurde

"Ida" on esimene film, mille Pawel Pawlikowski tegi oma sünnimaal Poolas. Juba mõnda aega elab ta Suurbritannias ja Pariisis. Varem oli ta teinud kaks meeleolukat filmi: "Last Resort" ja "My Summer of Love". Pawlikowski tundis vajadust teha film oma kodumaal, et minna tagasi oma noorusaja maastikele ja olustikku. Stsenaariumi esimene versioon valmis juba kümme aastat varem ja selles oli rohkem tegevust. Ajapikku stsenaarium muutus ja jäi pikaks ajaks lõpetamata. Alles filmivõtete alguses, kui hakati otsima kohti ja valima osatäitjaid, hakkas kõik kuju võtma. Põhiline oli näitlejate panus.

Esimene näitlejakogemus

Konkursil osales ligikaudu 400 neidu, aga režissöör ei leidnud nende hulgast sobivat. Mõni päev enne võtete algust helistas juba lootust kaotavale režissöörile tuttav, kes istus parasjagu Varssavis kohvikus ühe särava neiu vastas. Sõbranna tegi salaja neiust foto ja saatis selle režissöörile. Mis sai edasi, võite juba arvata. Agata Trzebuchowska jaoks oli see esimene kaamerakogemus. Tal ei olnud kunagi kavas olnud näitlejaks saada. Saatus otsustas aga teisiti ja tulemus on väga liigutav.

Visuaalne nauding

Kui režissöör teatas produtsendile, et ta soovib teha mustvalge filmi, hakkas produtsent naerma ja ütles, et ta ei ole enam filmikooli õpilane. Pawlikowski oli siiski veendunud, et see on tema loo jaoks õige valik. Tema jaoks oli selge, et sellest tuleb pikkade aeglaste stseenidega mustvalge film. Ta soovis, et pildid oleksid staatilised ja tegelaskujud asetseksid kaadri äärtes, nagu oleksid nad vabatahtlikult läinud liiga avarasse ruumi. Kui see oleks olnud värvifilm, kas siis oleks värve olnud rohkem kui üks? Mõned plaanid "Idas" meenutavad natuke Vermeeri maale ("Tütarlaps pärlkõrvarõngaga") nii Ida säravuse kui ka valguslahenduste tõttu.

Mustvalged filmid ei ole meie kaasaegsest kinokultuurist kadunud. Meenutame näiteks filme "Nebraska" või "The Artist" või kasvõi Miguel Gomesi filmi "Tabu", mis kandideeris auhinna LUX 2012 tiitlile. Sellised filmid loovad meeleolu, aga tekitavad tänases publikus ka ajatuse tunde. Pawlikowski stiil on võrratu ja ainulaadne.

Väike isiklik lugu, mis on osa kollektiivsest mälust

"Ida" jõuab laia publikuni, sest film käsitleb teemasid, mis puudutavad eri vanuses vaatajaid. Teise maailmasõja ajalugu inspireerib jätkuvalt režissööre, kes soovivad jutustada väikeseid lugusid suure loo sees. Mõelge filmidele "The Pianist", "Der Untergang" , "Valkyrie" , "The Boy With The Striped Pyjamas" jne. Nende tugevus seisneb empaatias, mida nad vaatajas tekitavad. Kuuekümnendate alguses olid teise maailmasõja õudused veel Poola rahva mälus värsked. Üheski teises riigis ei viidud nii suurt hulka juute laagritesse. "Ida" tegevus toimub Poola Rahvavabariigis, kus valitses Stalinist mõjutatud kommunistlik ideoloogia. Pildid kajastavad üldiselt tõsist olustikku, mida aeg-ajalt rikub ööklubide lõbus ja isegi optimistlik meeleolu.

Ida jaoks jääb sõda siiski abstraktseks. Tal ei ole aimugi oma juurtest ega õudustest, mida ta perekond pidi läbi elama. Ta ei tea isegi, kes ta vanemad on kuna ta jäeti kloostrisse kui orb ("Miks mina surnud ei ole?" "Sest sa olid siis alles heleda nahaga beebi. Ei olnud aru saada, et sa oled juut."). Usk on tema minevik, olevik ja tulevik. Mõned stseenid kloostris annavad tunnistust neiu vagadusest – näiteks hetkel, kui tulevased nunnad lamavad põrandal ja kummardavad alandlikult. Tema kerge naljatlemine söögilauas ja tema pilk enda korrastamise rituaali ajal annavad tunnistust sellest, et pärast naasmist on temas arenenud teatav kriitikameel.

Filmi keskmes on Ida sisemised otsingud oma koha leidmiseks maailmas. Sõjal on selles teisejärguline, kuid oluline osa. Sellel ajajärgul kalduti Poolas minevikku eitama. Wanda ja Ida leiavad eest suletud uksed ja ebasõbralikud vastused: "Siin ei olnud juute", väidavad elanikud. Eitamine muudab Ida jaoks tema uue identiteedi otsingud raskemaks. Me ei saa põgeneda oma mineviku eest ega selle eest, kes meist on saanud. (Lõik on võetud Elise van Dami arvustusest / Filmpjekijken.nl / 26.03.14)

Küsimused

Mõned ajakirjanikud on nimetanud "Idat" "kunstiliseks" filmiks. Kas te olete sellega nõus? Mis mulje jätaks teile film värvifilmina?

"Ida" on õrnakoeline film karmidest sündmustest. Kas te saite filmist teada uusi detaile Poola ja Euroopa ajaloo kohta?

Kas filmi on võimalik võrrelda muude filmidega, mis räägivad teisest maailmasõjast? Mille poolest need sarnanevad ja mille poolest erinevad?