Varjupaigaõiguse tagamine 

Igaühel, kes põgeneb tagakiusamise või tõsise kahju eest oma riigis, on õigus taotleda rahvusvahelist kaitset. Varjupaigaõigus on põhiõigus ning selle andmine inimestele, kes vastavad 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonis sätestatud kriteeriumidele, on konventsiooni osalisriikide rahvusvaheline kohustus, mis hõlmab ka ELi liikmesriike. EL integreeris rahvusvahelise kaitse saamise tingimused oma õigusnormistikku ja laiendas mõistet, luues lisaks pagulaste kategooriale veel täiendava rahvusvahelise kaitse saajate kategooria.

Varjupaigaõigus on tagatud ELi põhiõiguste harta artiklis 18. Artiklis 19 keelatakse kollektiivne väljasaatmine ja kaitstakse üksikisikuid väljasaatmise või väljaandmise eest riiki, kus neid ähvardab tõsine surmanuhtluse, piinamise või muu ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse oht.

ELi liikmesriigid on kokku leppinud ühises Euroopa varjupaigapoliitikas, mis hõlmab ka täiendavat ja ajutist kaitset.

Varjupaiga andmise menetlused peavad olema kõikjal liidus õiglased ja tõhusad. See on Euroopa ühise varjupaigasüsteemi alus.

See süsteem koosneb mitmest eri õigusaktist, mis hõlmavad varjupaigamenetluse kõiki aspekte:

• Dublini määrus, millega määratakse kindlaks, milline liikmesriik vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest;
• varjupaigamenetlusi käsitlev direktiiv, millega kehtestatakse õiglaste ja tõhusate varjupaigamenetluste ühised standardid;
• vastuvõtutingimusi käsitlev direktiiv, millega kehtestatakse varjupaigataotlejate elutingimuste ühised miinimumnõuded ning tagatakse, et taotlejatel on juurdepääs eluasemele, toidule, tööhõivele ja tervishoiule;
• kvalifikatsiooni käsitlev direktiiv, milles on sätestatud, keda saab lugeda pagulaseks või täiendava kaitse saajaks, ning millega antakse toetusesaajatele mitmeid õigusi (elamisload, reisidokumendid, juurdepääs tööturule ja haridusele, sotsiaalhoolekanne ja tervishoid).